Juulis 2023 jõustunud hooldereform on andnud palju kõneainet just seetõttu, et ootused ei ole täitunud. Kahjuks oligi kõlama jäänud loosung eksitav ja sellel põhinenud ootused ebarealistlikud.

Hooldereformi peamine lubadus oli hooldekodukoht pensioni eest. Samas on sotsiaalministeeriumi lehel kenasti kirjas: „Hooldereform ei tähenda üksnes hooldekodukoha eest tasumist. Omavalitsused saavad riigi antud vahendeid kasutada nii hooldekodu teenuse kui koduse hoolduse korraldamiseks. Hoolekandes kehtiva põhimõtte kohaselt tuleb eelistada esmajärjekorras sellist abi, mis toetab inimese hakkamasaamist oma kodus. Asutuspõhise hoolduse korraldamine on vajalik alles siis, kui kõrvalabi toel kodus elamine ei ole võimalik.“

Kahjuks on jäänud märkamata oluline hooldereformiga kaasnev põhimõtteline muudatus – KOVidele antud võimalus arendada koduteenuseid, et võimaldada hooldust vajavatel inimestel kauem kodus elada. Et leeveneks omastehooldajate olukord ning tekiks neile ka võimalus tööturule naasta.

Vaatamata sellele, et hooldereformiga kaasnenud lubadus ei ole täitunud, on üldhooldusteenuse muutunud rahastus aidanud vähendada inimeste väljaminekuid. MTÜ Elu Dementsusega korraldatud veebiküsitlusest selgus, et pea 60%-l vastanutest vähenes hooldekodu teenustasu ja umbes 40% ei pea hooldekodukoha eest maksma rohkem, kui seda on hooldekodu elaniku pension.

Kodulehtede läbipaistvus

Ootuspäraselt on hooldereform tõstnud huvi institutsionaalse teenuse vastu, sest koduhooldusteenuse arendamisse on KOVid veel vähe ja ebaühtlaselt panustanud. Ministeeriumi leht, mis annab soovitusi, kuidas hoolekandeteenust valida, soovitab sõita asutusse kohale ning veenduda, kas valitud hooldekodu vastab ootustele ning abivajaja tegelikele vajadustele.

Chris Ellermaa

FOTO: Rita Assor

Ka hoolekandeasutused ise on hakanud rohkem tegelema nii kvaliteedi- kui müügiküsimustega. Näiteks kui varem rääkisid asutuste kodulehed vaid sellest, kas on vabu kohti ja kui suur on kohatasu, siis nüüd on seal teavet rohkem: saidid tutvustavad nii asutuste väärtusi kui kirjeldavad teenuseid ja näitavad ka rohke pildimaterjaliga head elu hooldekodus.

Vähe ja tegelikult üldse mitte puudutatakse temaatikat, mis võib luua ebameeldiva mulje – nagu seda on tagasiside klientidelt ja nende lähedastelt. Eesti hooldekodude lehtedel ei leidu teavet, kas ja kuidas tehakse koostööd elanike ning nende lähedastega; kas nende arvamusi ja ettepanekuid arvestatakse; kuidas lahendatakse tekkinud arusaamatusi ja erimeelsusi.

Räägime parem ausalt

Tänavu oktoobris toimus Helsingis Alzheimer Europe’i konverents, mille üks aruteluteemadest oli „Kui hooldekodu lõpetab hooldamise“. Arutelul kõlama jäänud mõtted olid väga elulised ja on kindlasti abiks, kui tekib tunne, et hooldekodus elava lähedasega ei ole kõik nii kuis peab. Kuna valdkond on selline, kuhu probleemid on sisse kirjutatud ja probleemid on ka universaalsed, siis mõned nõuanded kogemuslugudest ja spetsialistidelt – need sobivad ka Eesti konteksti.

Parim lõpptulemus ja rahulolu hooldekodus pakutud teenusega saab alguse sobiva asutuse valimisest. Uurige hooldusasutuste tausta, katsuge aru saada, kas asutuses pakutav isikukeskne hooldus on see, mida teie isikukeskseks peate. Veenduge, et hooldekodu töötajad on saanud väljaõpet dementsusega inimeste hooldamiseks.

Ootused ei saa olla ebarealistlikud – eakatekodust ei tule tõenäoliselt kunagi vahvat „vanakeste suvelaagrit“.

Väga oluline on tutvuda lepinguga, kohtuda juhataja ja töötajatega. Alahinnata ei saa hooldusplaanide olemasolu ja koostamise praktikaid. Lisaks võiks ka teada, kuidas hiljem hooldusplaani kasutatakse, kui tihti seda ümber hinnatakse ja kui sisuline koostöö on selles osas lähedasega. Küsima peaks ka tervishoiuteenuste kättesaadavuse (arstivisiidid) kohta.

Hea ja realistliku pildi hooldusasutuses pakutavast teenusest annavad teised elanikud ja ka nende lähedased. Seega nendega kohtumine valikuprotsessis ei tee halba. Üldine töö- ja kodukord peaks andma vastused küsimustele juhataja ja lähedaste kohtumiste, laste ja koduloomade lubatavuse, iga-aastaste tagasisideküsitluste ja sellele järgnevate tegevuste kohta. Muide – mujal maailmas peetakse väga oluliseks hinnata ka erinevate religioonide, vähemuste ja mitmete teiste gruppide (LGBT+) respekteerimist ning aktsepteerimist. Tõenäoliselt on ka meil peatselt see aeg käes.

Probleeme tuleb ikka ette

Hooldusteenus on alati seotud murega: kõik inimesed soovivad säilitada autonoomsuse, ja kui see pole enam võimalik, on juba ainuüksi sellest faktist lähtuvalt tegu probleemipuntraga. Kuigi hooldereform on ajanud ootused üles nii mitmeski kohas, peame jääma realistlikuks. Kindlasti aitab reform kogu teenuse kvaliteeti parandada, alustades sellest, et muutub nõue hooldajate arvule ühe eaka kohta. Aga kindlasti on juba aidanud kvaliteeti parandada ka teema avalikkuse fookusesse tõusmine. Mida rohkem me räägime, arutleme, seda paremaks asjad muutuvad.

Samas peame hoidma ootused realistlikud. Probleemid jäävad, oluline on see, kuidas neid lahendama hakkame. Teenusepakkuja saab teha palju, et probleeme ennetada ja minimeerida.

Aga ka lähedase asi on hoida asjadel silm peal. Nii oma lähedasel kui ka hoolekandeasutusel, sest ennetamine ja teadlik olemine on parim viis probleemidega hakkama saamiseks. Tuleb külastada oma lähedast – et märgata temaga toimuvaid muutusi, kuulata teda ja tema soove. Külastada võiks ka eri aegadel, muu hulgas nädalavahetustel. Lähedane peaks endale aeg-ajalt meenutama, et ka tema on hooldemeeskonna liige, kes saab vajadusel kaasa mõelda ja abiks olla. Alati on parem, kui murele leitakse lahendus kohas ja inimestega, kes sellega otseselt seotud on.

Kui räägime hooldusteenusest, on oluline meeles pidada, et me räägime inimestest, oma vanematest, vanavanematest, oma abikaasadest ja elukaaslastest, aga ka õdedest-vendadest. Ootused ei saa olla ebarealistlikud – eakatekodust ei tule tõenäoliselt kunagi vahvat „vanakeste suvelaagrit“. Kuid väärikas ning kompetentne eakate hooldus on Eesti riigile ja inimestele nii jõukohane kui ka kohane.